Othello!

Oh seda praktikapäeva! Üks paras segasummasuvila. Teemaks olid taani kreemi- ja kihilised koogid, seega tegime ühte traditsioonilist Taani torti terve päev ja selle jaoks läks vaja umbes miljonit asja. :D Koogi nimeks on Othello cake, mis on oma nime saanud G. Verdi ooperi  Othello järgi. Mul jooksis küll igaljuhul juhe kokku vahepeal, mida ma tegema pean. Paras tempo oli peal ja kui arvestad, et pagarikojas jooksid pidevalt 23 õpilast ringi, siis oli ikka päris hull sebimine vahepeal.

Niisis, Othello tordi jaoks valmistasime järgmisi asju (osa tainaste kogused tulid väga suured, mida jäi üle, kreemi aga puudu, mida valmistasime jooksvalt juurde):

1. Biskviit (3 x kogus):

500 g mune (1500 g)
400 g suhkrut (1200g)
300 g jahu (900g)

Kaalusime munad ja suhkru, kaalutud jahu sõelusime. Üks ülisuur erinevus biskviidi valmistamisel siin võrreldes Eestiga on see, et mune ja suhkrut tuleb pliidi peal soojendada, enne kui neid vahustama hakata. Ja õpetaja Anette ütles, et see peaks olema rohkem kui käesoe, peaagu nii, et kõrvetad sõrme ära.. Noo ma ei tea, siis saaks sellest juba ju  munaputru. Ilmselt on see tingitud sellest, et nad peavad säilitama mune külmkapis. Igaljuhul meie grupist Marit soojendas mune ja kui olid käesoojad, panime katlasse ja masinasse vahustuma u 10 minutiks. Siis lisasime sõelutud jahu munavahule, kaalusime 600 g tainast igale plaadile ning silusime ühtlaseks. Küpsetasime 210 °C 7 minutit. Üldiselt küpsetataksegi neid 210 °C - 220°C juures 7-10minutit, olenevalt, palju plaate ahjus on jne. Edasi puistasime biskviitide peale suhkrut, panime üksteise peale ning viisimekülmkappi.

Küpsenud biskviidid

Nagu pildid näha, on minu meelest need biskviidid väga õhukesed, vajusid peale ahjust väljavõtmist kokku ja ei kerkinud üldse hästi. Äärepoolt meenutasid üldse rohkem küpsist. Me arvasime ühiselt, et mune oleks pidanud palju kauem vahustama, sest see tundus kuidagi liiga vedel, kuid õpetaja ütles, et no, that's perfect... No ju siis... :D






2. Cooked creme ehk keedukreem:

1000 g piima
100 g suhkrut
80 g maisijahu
6 munakollast
pool vaniljekauna

Segasime 3/4 piimast vaniljeseemnete ja suhkruga ning kuumutasime keemiseni, vahepeal segada ei tohtinud. Panime vaniljekauna ka maitse andmiseks potti. Ülejäänud piima segasime munakollaste ja maisijahuga. Valasime osa kuuma piima munakollase-jahu-piima segule vispeldades, siis valasime tagasi potti ning kuumutasime kuni hakkas kreem paksenema..Mida ei juhtunudki! :D Leedukas Teo segas meil seda, aga midagi läks totaalselt pekki, õpetaja ka tuli kogu aeg vaatas, aga ilmselt läks siis midagi ikkagi valesti, et välja ei tulnud. Lõpuks olid seal mingid klimbid sees ja ei jäänud muud üle, kui pidime selle ära viskama ja uuesti alustama. :D Teine kord tuli õnneks kõik välja ja see sai ikka ülimalt hea kreem! Õpetaja lohutas, et see on normaalne, et ei tule välja ja tehaksegi 2-3 korda uuesti enne kui välja tuleb, samamoodi biskviit taignaga.
Igaljuhul pidime ka siin omajagu temperatuure mõõtma, 3 korda. Seaduse järgi peavad taolised asjad maha jahtuma 65°C juurest 10°C-ini 3 tunniga. Seega pidime mõõtme kreemi temperatuuri hetk tenne seda, kui pliidilt ära võtsime, enne külmkappi minekut ja pärast külmkapist võtmist ja märkima üles, kaua selleks aega kulus. Et jahtumine toimuks kiiremini, panime kreemi suurele küpsetusplaadile õhukese kihina.

3. Macaroons ehk mandliküpsised:

1000g martsipani
2500g suhkrut
550g munavalget

Kaalusime martsipani ja suhkru katlasse ja töötlesime kasutades spaatlikonksu kuni mass oli ühtlaselt purune. Siis lisasime munavalge (kasutasime kõik ära). Mass pidi meenutama umbes kartulipudrutaolist konsistentsi. Pritsisime küpsetusplaadile küpsised ja küpsetasime 180 °C juures u 10 minutit, teisi plaaditäisi veidi rohkem, sest osad jäid veidi tooreks ja läksid katki.

Küpsised enne ahjuminekut

                                                                                  

Pekki läinud küpsised :D

Siit võib näha, et osad läksid ikka päris aiataha. Viga on selles, et küpsised on liiga tihedalt pritsitud ja ei ole arvestatud kerkimisruumi. Teiseks, küpsised pragunesid, sest olid veidi liiga vähe ahjus, oleks pidanud veel u 2  minutit küpsetama. Samas dogis allpool küpsenud plaadid olid kenasti küpsenud. 

Tegelikult peaksid need sellised välja nägema:)

Maitse oli neil jällegi ülimalt magus ja martsipanine, sest muust kui suhkrut nad ju ei koosne.. :D Aga ei imesta, Taanis on martsipan ikka põhi asi:)

4. Linse tart dough (liivatainas):

Kogused on muidugi jällegi väga suured ja tainast jäi palju järgi, ilmselt kasutame kunagi hiljem veel.

500 g tuhksuhkrut
1000 g kihistusmagariiini (kasutasime pool võid, et oleks parem maitse ja pool margariini)
1500 g nisujahu
3 muna

Kaalusime tuhksuhkru, jahu ja magariini katlasse ning töötlesime kuni mass hakkas segunema ja veidi kokku jääma. Siis lisasime munad ja lasime nii kaua masinal töödelda, kuni kõik oli segunenud. Kindlasti ei tohi seda üle segada, sest muidu ta muutub venivaks, seda ei saa vormida ja seega tuleb ära visata. Panime taigna toidukilesse ja asetasime külmkappi. Kui rahunenud ja maha jahtunud, pidime taigna rullima 3 mm paksuseks. Õpetaja näitas meie taignajupiga, kuidas seda rullimismasinaga teha. Siis pidime lõikama välja vormidega suurt ringi (igaühele meie grupist 1 ring) ning 30 väikest. Väikesed ringid küpsetati  180 °C juures u 5-7 min, suuri kauem.

 5. Kattemartsipan:

Sellega katsime tordi küljed. Meie seda tegema ei pidanud, vaid soomlaste grupp tegi topeltkogused, seega saime selle võrra lihtsama vaevaga. :)

1000g mandlimassi
1000g tuhksuhkrut (sõelutud)
200g glükoosisiirupit

Kõik koostisained tuli segada masina abil ühtlaseks tükkideta massiks u 10 minuti jooksul.

6. Maasikamarmelaad:

300 g külmutatud maasikaid
300 g suhkrut
1/2 dl vett

Kõik ained tuli kokku segada ja kuumutasime potis, kuni hakkas paksenenema. Siin pidime samamoodi temperatuure mõõtma, nagu keedukreemi puhul.

Siinkohal tahaks veel mainida, et moosi jaoks toodi meile eraldi külmutatud marjad ja õpetaja tõi oma lauale 2 karpi värskeid maasikaid kaunistamiseks. Aga too sama leedukas Ruta, keda eelmises postituses mainisin, oli nii tark ja tegi need ilusad värsked maasikad moosiks.. Paneb kohe ohkama ausalt.. :D

7. Suhkruglasuur:

Pidime tunde järgi segama tuhksuhkrut ja vett ja lisama veidi glükoosisiirupit venivuse andmiseks ja selleks, et oleks parem töödelda. Lisasime värvi andmiseks kakaopulbrit. Siis pidime seda soojendama, et glasuur muutub läikivaks ja jääks koogi peal isuäratavaks. See on koht, kus peab kiirelt tegutsema, sest kui see koogile panna ja liiga laua oodata, siis ta tahkub liiga kiiresti ära ja kui jõuab uuesti ära jahtuda, jääb pind tuhm.

8. Kreemid:

Täidise jaoks pidime vahustama hunnikuste viisi vahukoort. Suhkrut ei pannud üldse ja jumal tänatud, et ei pidanud panema, sest muidu oleks ikka väga lääge värk välja tulnud. Vanilje-keedukreemi segasime kokku umbes topeltkoguse vahukoorega. Oiii, kui hea see tuli.. Need ehtsad mustatäpilised vaniljeseemned annavad ikka maitsele nii palju juurde ja nendega õnneks ikka ei koonerdata ka! :)


Ja kõige olulisem osa, tordi kokkupanek:

1. Pidime võtma ümmarguse ringi, selle sisse panema läbipaistva plastikrõnga. Põhjaks läks suur liivataigna ring.
2. Määrisin peale õhukese kihi maasikamarmelaadi ning lisasin kilekotis purustatud mandliküpsiseid.
3. Pritsisin äärtesse vahukoort, keskele keedukreemi-vahukoore segu.
4. Siis lõikasime välja biskviitpõhjast 2 suurt ringi, asetasin ühe peale ning katsin samamoodi kreemidega, kuid moosi ja küpsiseid enam ei pannud. Kreemisegu tuli keskelt jätta veidikene kõrgem, selline lauge küngas.
5. Panin peale viimase biskviitringi. Sinna peale läks soojendatud suhkruglasuur, mille pidi spaatliga kiirelt laiali ajama. Edasi läksid tordid veidikeseks külma tahenema.
6. Vahepeal sai teha šokolaadist kaunistusi tordi jaoks. Kui pealmine glasuur oli tahenenud, mõõtsin taignalõikuriga ära tordi kõrguse ja lõikasin eelnevalt lahtirullitud martsipanist koogist 1 cm jagu pikema riba. Katsin tordi küljed marstipaniga.
7.Viimaseks tuli martsipani ääred ühtlaste vahedega kokku näpistada ja pristkotiga äärtesse vahukoort pritsida.

Originaal Othello tordis ei tohi millegi muuga kaunistada, vaid ainult vahukoorega ääres. Kui siis asja tuunida, tohib panna vahukoore äärtele kaunistusi, kuid mitte tordi keskele. Igaljuhul, minu oma nägi siis lõpuks selline välja:

Kindlasti vajab see veel harjutamist, kuid esimese korra kohta nii palju uusi asju tehes, arvan, et võib endaga rahule jääda küll.
Siiski hakkas mul veidi martispaniümbris lainetama, vist sellepärast, et ei pristinud äärtesse piisavalt kreemi ja seega polnud martsipanil millegi külge hakata. Näpistamine läks mul ka kahtlaselt. :D  Ja seda vahukoore äärt pritsisin ka esimest korda ja seda tahaks veel palju harjutama, õpetaja oma oli ikka minu omaga võrreldes superilus! :)

Kohe neid maitsta ei saanud, ei saa ju sellist asja tuppa võtta. :D Küll aga saime jällegi õhtusöögi ajal neid sööklas. Ja oh sa säde, kus nendele joosti tormi ja oli lausa järjekord! Selliseid tore pakutakse sööklas harva ja huvi oli meie tortide vastu ikka väga suur. Üks tüüp võttis lihtsalt terve tordi ja kõndis minema. :D Maitse aga väga meeldis mulle. Kreemi ja täidist oli ohtralt, oli pehmust, mahlasust. Kuigi me Eestis küpsetame paksemaid biskviite ja immutame ka neid. Ja väga hea, et vahukoor maitsestamata oli, muidu oleks suutnud ainult 2 ampsu vist süüa.. :D Ja no, oleks see minu teha, paneks ma sinna ainult keedukreemi, sest see oli ikka üle prahi (kui nüüd ausalt tunnistan, siis tegime Sigridiga seda, mida kunagi teha ei tohiks- läksime nurga taha ja pistsime sealt vaniljekreemi kausist pintlisse kõik jäägid, aga panime kohe kausi pessu ja pesime käed ka ära, nii et ma loodan, et õpetaja Anneli väga ei pahanda!).

Veel tegime väikseid kooke - medaljone:

Sinna läks väike liivataignaring, keskele väike moositäpp, äärtesse vahukoor ning keskele keedukreem. Pealmiseks kihiks läks teine ring ning siis kaunistasime sarnaselt suure tordiga.

Neid pakuti meile õhtuse tee-kohvi kõrvale, päris raske oli vastu panna peale trenni tegemist, aga pidasin isegi vastu kenasti:)