Kopenhaagenit avastamas

Seda nädalavahetust ootasin küll nii väga, sest Reido oli külla tulemas:) Õnneks reedene praktika läks väga kiiresti ja siis võiski juba vabade päevade nautimine täiel rinnal alata :). Natuke praktikast ka. Siin on üks hästi tore kokk Rasmus, kes õpetas meile teoorias tundma erinevaid maitseid. Tegelesime 5 põhimaitsega - magusa, soolase, mõru, hapu ja umamiga. Kui esimesed neli on tuntud, siis umami on selline uuem mõiste. Sinna kuuluvad toiduained, mis justkui kuuluvad ka kõikidesse eelnevatesse gruppidesse või siis hoopis need, mille maitset on raske kirjeldada. Üldiselt lähevad umami alla kõik toiduained, milles on palju valku ja rasva, näiteks liha, kala, juustud - eriti vanemad juustud (parmesan), piimatooted, sojakaste, munad ja ka näiteks tomatid. Praktikas jaotati meid ära 5 laua vahel, täpselt nii palju on neid maitseid. Seejärel oli Rasmusel üks suur kogus erinevaid toiduaineid, mille pidime siis vastavalt ära jaotama. Meie grupp sai hapu maitse. Alguses oli küll segaduse tunne, et mis me peale hakkame, kui meil oli keefir, vein, laim, apelsinimahl, palsamiäädikas jne.. :D Küll aga saime ikkagi natuke tooraineid juurde, kuigi suhteliselt piiratud valikus ning siis pidime u 1,5 h jooksul tegema kaks/kolm rooga, tuues välja ja rõhutades siis just seda hapukat maitset. See pidi ka kajastuma väljanägemises. Enne kui toitu hakkasime tegema, pidime toorained järjestama alustades kõige vähem hapumast lõpetades kõige hapuma toorainega. Kuna me saime ka sealihajupid, siis otsustasime, et paneme ürtide, küüslaugu, veini ja äädikaga marinaadi ja küpsetame esmalt pannil ja siis ahjus ära. Kõrvale tegime värske salati. Sealjuures soovitas Rasmus, et ka salatisse saada see hapukas toon, teha salatikaste hapupiimast, koorest, pruunist suhkrut ja piprast-soolast.. Noh, mõte oli ju hea, aga välja tuli ülimalt kahtlane. :D Kõrvale tegime friteeritud kartulisektoreid. Kui me muidu veits ebaõnnestusime, siis kartulid olid igaljuhul jube head! :D Aga sealt saime noomida, et puudub ju hapu.. Igaljuhul, magustoiduks tegime šokolaadimoussed või midagi taolist, koos hapukate marjadega. Kui toidud olid valmis, pidime neid esitlema ja Rasmus käis kõikide laudade juures hindamas.. Uhh, nagu master chefii saates oleks olnud! :D Igaljuhul meie toidust ei saanud väljanägemiselt aru, et tegu oleks hapu maitsega, pigem magus. Saime igasugu soovitusi ja väikseid nippe, mida teistmoodi teha.

Meie liha jäi küll selline päris kuiv, kuigi veinimaitset oli tunda päris tugevalt, nii et saime isegi kiita. :) Saime ka nõuannet, et magustoidu peal oleks võinud riivida laimikoort, et sööja saaks aru, millist maitsemeelt rõhutatakse. Lisaks veel, et oleks võinud nt palsamiäädikaga marju marineerida, et maitset veelgi esile tuua.

Tooksin välja leedukate toidud. Teo, kes tööab kokana, sai küll suurepäraselt hakkama. Nad said magusa maitse ning Rasmus jäi väga rahule ja kõik teised ka. Toit oli nii väljanägemiselt kui ka maitselt kerge magusa alatooniga.  Nad tegid veise steiki, seest roosakas, kergelt magusa alatooniga toorsalati ning serveerisid karamelliseeritud õunaga. Liha marineerisid nad sojakastme, mee ja muu säärasega, sellel oli veel mõnusalt suitsune mekk juures, nii et ma oleks kõik need taldrikud tühjaks söönud :D

Igaljuhul mulle nii väga meeldis see tund! Keegi pole kunagi õpetanud erinevaid maitsemeeli tunnetama ja ka seda, millised toorained või maitsed omavahel tegelikult üldse kokku sobivad ning mis toidule millises valmistamise faasis mingit maitset lisada jne. Väga lahe kogemus! :)

Kui praktika läbi, siis tuli Reidole järgi ning põrutasime Kopenhaageni lähedale ööbimiskohta otsima ja asju viima. Õhtul käisime veel Kopenhaagenis Christiania linnaosas jalutamas, mis on nagu täiesti teine maailm. Seal ei kehti seadused ja reeglid, nagu mujal. Selline üks hipide ja korralik narko piirkond on ikka. Sealt saab nii lihtsalt osta kanepit, valik on ka selline, et võtab silme eest kirjuks. Õhtusel ajal on seal ikka natuke õudne või selline kõhe tunne ringi käia.. Igaljuhul on see väga huvitav ja teistmoodi koht. Tuntud ka üle maailma ja üks põhi turistide vaatamisväärsusi siin.

Üks päris võimas ja uhke ratas jõuluturu juures

Laupäeval tegime küll maksimum turisti päeva! Kuna meil anti kooli poolet tasuta kaks Kopenhaageni kaarti, millega saab sõitda 24 h jooksul tasuta kõikide tranpordivahenditega (meil küll vaja ei läinud seda, olime rendiautoga) ja pea kõikides muuseumites ja atraktsioonides tasuta sissepääsu. Hommik algas Carslbergi õlletehase külastamisega; seal nägi ühte eriti suurt erinevatest riikidest pärit õllekogu. :) Ja üldsegi nägi seda ajalugu, kui palju tehti vanasti ikka käsitsi.. ulme, lisaks veel vanaaegset Carslergi autot ja muud huvitavat!

Õlleparadiis!

Eesti õlu ka!

Äge auto! Sellisega oleks lahe laadal õlut müümas käia - taga oli kraan, kus saaks kohe õltsi kallata:)

Edasi põrutasime Akvaariumisse (The Blue Planet), kus nägime vist ära kõik maailma kalad! Uskumatu, kui eri suurused, eri kujuga ja eri värvide ja mustritega vee-elukaid on olemas! :) Üks lahe vee alune tunnel oli ka, kus haid ja kõik muud kalad pea kohalt üle ujusid :P

Siis suundusime kesklinna tagasi ja läksime tegime umbes tunnise tiiru hop on-hop off paadiga. Seekord oli küll ainult hop off, sest jõudsime viimase paadi peale. Nägime erinevaid kirikuid, losse, ooperimaja, merineitsi kuju ja muud säärast, mis neil siin kuulsad on. Saime paadis sees istuda, kus isegi radikas töötas, nii et minul külmavaresel oli päris tore olla seal:) Paat oli nii madal ja need sillad, mille alt läbi sõitsime, sama madalad. Iga kord, kui sild lähenes, karjus giid, et pange pead alla palun, et te ära ei lööks :D Ja nii oligi, mõne silla alt möödusime ausalt vist ainult mõnede sentimeetristega vahedega:)

Kui seal käidud, asusime otsima mõnusat söögikohta, aga ei leidnudki midagi väga head. Osad restod olid nii kallid ja teised tundusid jällegi kuidagi mõttetud burksikohad.. Siis jõudsime juba Rundertaarni ehk ümmarguse torni otsa ja kõndisime siis juba sinna ka ja näitasin linnavaadet Reidole ka:). Lõpuks istusime mingis kebabi söögikohas maha ja mingi kõhutäite ikka saime. Ja nüüüüüüüüd see kõige lahedam, läksime Tivolisse! Vau, see oli nagu tõeline võlumaa! Võimsamat ja paremat jõulutunnet vist tekkida ei saa kui seal. Kui palju kaunistusi  ja tulede sära.. Uskumatu ausalt! :) Ja noh, muidugi need hullud atraktsioonid seal, mille peal sõita. Mõni asi tundus isegi Reido jaoks liiga hull ega hakanud eluga riskima.. Siiski aga ületasin enda hirme ja käisime koos päris jõhkra roller coasteri peal.. Seal ikka lendasime igat pidi, paar ringi pea alaspidi ja no mis seal ikka.. Kui ma ära tulin, siis jalad ikka värisesid korralikult all! Aga ikka hiiglama lahe ja võimas tunne oli kaa!! :)

 Piltidega on küll väga raske seda meeleolu edasi anda, mis Tivolis valitses, aga mingi ettekujutuse ikka saab:)

Nii ja kas te usute ka keegi, et MINA käisin sellise hulluse peal! Vahel on ikka nii hea oma mugavustsoonist välja tulla ja uusi asju proovida! ;)

Kui sealt ära tulime, oli kell juba päris palju, omajagu küll olla ja siis oli küll ainuõige mõte koju minna ja üks mõnus soe glögi ja õhtune näks teha:))

Pühapäeval jalutasime niisama veel Kopenhaageni vanalinnas, käisime jõuluturgudel ja Guinessi rekordite muuseumis ja ka turul, millest varasemas postituses rääkisin - Torvehallernes. Endiselt oli seal mõnus meeleolu:) Proovisime siis kahte erinevat uhke kattega võileiba.. Aga ikka nii lollid olime mõlemad, et hinda üldse ei vaadanud.. Kahe võileiva peale 20 eurot raisata.. peab ikka raha peale vihane olema! Reido oli oma krevetivõileivas ikka päris pettunud, mina oma böffi omas vähem, kuigi  see liha ise oli täiesti maitsestamata, paremaks tegid asja sinep ja kapparid.. Igaljuhul mõtlesime, et siis võtame magusaks pannkoogid nutella ja baaniniga, sest need tundusid siin küllaltki popid olevat, sest müüakse linnas pea iga nurga peal. Tädike aga ei pannud nutellat vahele vaid hoopis mõru šokolaadi ja Reido oli jällegi päris pettunud :D Aga no maitses ikka tätsa hästi. Veel ostsime kaasa mingi kalast tehtud pallikese vms, mis osutus ka suhteliselt mõttetuks. Ainuke superhea asi, mis sealt turult seekord ostsin, oli üks korralik cappucino:) Ja ühed käsitöö šokolaadikommid ka, aga muidu läksime ikka küll alt..

Vasakul maailma kõige pikem mees, kes suri juba 22 aastaselt. Paremal on mu oma Ronaldo :D


Muuseuimis oli tegelikult päris tore ja ikka nii üllatavaid asju oli, millega Guinessi rekordeid saab lüüa - kellel on kõige pikemad küüned, kes on pannud jala otsa 150 sokki või kes on toppinud omale pähe ja näkku 2000 nõela.. Maailm on ikka imelik paik ja veel imelikumad on inimesed, kes selliseid asju teevad!

Ja kõige paksem inimene, kes kaalus u 450 kg.. ulme!

Šokolaadi kellelgi?

Üks lahe asi, mida ühel jõuluturul nägime.. Me mõtlesime tükk aega, et kas tegelt ka müüakse rooste läinud tööriistu?!?!

Ja veel - Santa Claus is coming to town! :D










Ja niimoodi see supertore nädalavahetus läibi saigi, liiga kiirelt! Järgmised nädalavahetused tulevad küll vist palju juramad, enam pole oodata seda, et oma kalleid inimesi näeks :(
Tulge külla mulle keegi, veel jõuate! ;)

Magusa üledoos!

Selles praktikumis mässasime terve päev pehme pärmitaigna ja pärmi-lehttaignaga. Viimast pidime siis otsast lõpuni ise tegema ja käsitsi rullima. See oli aga päris raske, sest margariinikamakas seal vahel on nii kõva ja pidi päris palju jõudu rakendama :D. Oluliselt lihtsam oleks seda teha rullimismasinaga, aga kuna meid on nii palju, siis pidime oma käekesi kasutama :) Tegime nendest tainastest erinevaid Taani traditsioonilisi saiakesi.

Danish pastry "delux" ehk siis pärmi-lehttaigna jaoks läks vaja:

430g külma vett
4 külma muna
85 g pärmi
60 g suhkrut
25 g dialoosi (mis iganes pulber või parandaja see ka ei olnud :D)
5 g soola
1000g väga külma jahu (ehk siis peaks enne külmikus hoidma)
50 g margariini
930g rullimismargariini

Tegime kuuekordse koguse tainast, ehk siis igale ühele üks portsjon siin kirjutatud kogustega.
Kuna siin ei tohi tainas kerkida ja kõik asjad peavad olema võimalikud külmad, jäi ka jahu-vee temperatuuride mõõtmine. Kaalusime ära kõik toorained ning esimesena lisasime katlasse vee, siis pärmi, munad (kui oleks tegu tavalise pärmitaignaga, tuleks munad jahu peale panna). Siis lisasime jahu, dialoosi, suhkru, soola ning kõige peale margariini. Töötlesime masinaga u 5 minutit, kuni muutus ühtlaseks ja elasteks ning lõi katla seinte küljest lahti.
Siis pidime võtma rullimismargariini ning taguma selle lapikuks ruuduks. See oli ikka päris raske ülesanne, käed olid pärast päevläbi peksmisest valusad, sest see margariin oli lihtsalt nii kõva. :D Aga eks see peabki olema, muidu ei tekiks neid mõnusaid kihte taigna vahele. Edasi rullisin taigna ruudukujuliseks. Selle keskele asetasin margariiniruudu ning voltisin ümbrikuks kokku. Järgmiseks pidi taignast rullima kolm korda  piklikumaks, siis kolmeks kokku panema ja jälle lapikuks rullima jne. Kui kolm rullimist oli tehtud, panin kilega kaetult külmkappi.

Selline oli siis lõpuks kõikide rullimistega tehtud kasutusvalmis pärmi-lehttainas

Vahepeal tegime ära pehme pärmitaigna:

800g vett
150g pärmi
30g soola
150g suhkrut
200g mune
2000g nisujahu
300g margariini

Taigna temperatuur pidi olema 26 °C. Kaaluttud jahu temperatuur oli 19 °C, seega vee pidime võtma 33°C (2x26°C-> 52-19°C-> 33°C). Tegime praktiliselt samamoodi nagu eelmise taigna puhul, ainult nüüd lisasime munad jahu peale, mitte vee-pärmi segule. Töötlesime masinaga u 5-6 minutit. Vahepeal lisasime jahu juurde, sest tainas oli üpris nätske ja kleepuv. Valminud taigna panime kerkima ja puhkama 10 minutit kaks korda. Teine kord tegelikult kerkis kauem, sest käisime vahepeal lõunat söömas:). Sellest tainast tegime kaneeli-kreemirulle ning vaniljekreemi-šokolaadi stritslit.

Vahepeal pidi iga rühm tegema täidiseid ja glasuure. Mõned tegid suhkruglasuuri, üks tegi suhkru-margariini segu, üks vaniljekreemi ning meie rühm pidi tegema martsipanimassi. Nimeks oli sellel taani keeles "Borgmestermasse" ja vaja läks:

1000g suhkrut
1000g mõrudat martsipani
1000g rullimismargariini.

Suhkur ja martsipan tuli töödelda ühtlaseks puruks ja siis lisada margariin, kuni segu muutus ühtlaseks ja kreemjaks.

Nii, ja nüüd siis need saiakesed, mida kõik tegema pidime. Kuna tempo oli taga, ei jõudnud kahjuks kõigist pilte teha. Umbes pooli tooteid ei küpsetanud ka, vaid panime sügavkülma sest üks päev on meil tulemas kohikute päev, kus peame valmistama ja müüma kõiki taanlaste traditsioonilisi küpsetisi.

Igaljuhul, pärmilehttainast tegime mitut asja:

• spandauer (Viini saia sarnane) - saiakest vaniljekreemi+võikreemiga, keskel moositäidis ja mandliaastud
• julebolle (šokolaadipallid vms) - täidis sama, aga nurgad topelt kokkuvolditud ning siis teistpidi pööratud ja kaunistatud suhkru-kakao glasuuriga
• hiigelsuurt kolmnurgakujulist saiakest martsipanikreemi+vaniljekreemiga (läksid sügavkülma)
• kringlit martipanikreemi+vaniljekreemiga (läksid sügavkülma)

Esimese toote jaoks pidime kaaluma 1 kg tainast. See oli ka omamoodi koba peale minek, sest seda tainast ei tohi mitu korda lõikuda. :) Tainas tuli rullida 50 x 50 cm ruuduks, lõigata taignalõikuriga 10 cm ruudukesteks. Keskele tuli pritsida sortsuke võikreemi ning natuke vaniljekreemi ning siis nurgad kokku voltida. Teise saiakese tegime samamoodi, kuid siis voltisime tekkinud nurgad omakorda kokku ning keerasime saiakese teistpidi.  Siis läksid nad kerkima. Pärast kerkimist tuli keskele lohk vajutada, keedist keskele pritsida, munamäärdega pealt viimistleda ning pähklipuru peale puistada. Siis läksid ahju küpsetama, aga kahjuks temperatuure ja auru ei jõudnud jälgida. Peale küpsetamist tulid teistpidi pööratud saiakesed katta šokolaadiglasuuriga ning teised tavalise suhkruglasuuriga. Mina jätaks selle viimase tegemata ja puistaks lihtsalt tuhksuhkrut peale, sest kõik taanlaste küpsetised on nagunii nii ilgelt magusad, et meie eestlastena oleme küll poole vähema suhkrukogusega harjunud :)

Taignajupid valmis voltimiseks          

Küpsenud tooted. Palju neist ei näinud üldse esinduslikud välja ka, aga no suva, nagunii sööme ise:)

Lõppviimistluse saanud saiakesed

 
Minu meelest said need tooted veidikene liiga pruunid, aga võib-olla see on ainult minu arvamus. Need pruunide glasuuridega ja ümarad on need topelt kokkuvolditud ja teistpidi pööratud saiakesed.


Kolmnurgakujulise saiakese jaoks  (tegime 2 tk) pidime võtma kummagi jaoks 200 g tainast ja ruliima 26x26 cm ruuduks. Katsin poole kolmnurgast martsipanitäidise ning vaniljekreemitäidisega ning vajutasin ääred kokku ning lõikasin taignalõikuriga ääred ilusaks, säbruliseks vms. Kui kunagi pilti teen valmis tootest, siis tekib parem ettekujutus:)

Kringli jaoks  (2 tk) pidime võtma u 400-500g tainast ning rullima 12 x 80 cm pikkuseks jupiks. Pritsisime keskele ühe riba martsipanipanikreemi ning teise vaniljekreemi ning tõstsime ääred kreemide peale. Määrisime munamäärdega, et tainas paremini kinni jääks. Vormisime kringliks ja panime samuti sügavkülma küpsetamist ootama:)

Nii, ja nüüd siis see pärmitainas. Sellest pidime tegelikult tegema 3 erinevat toodet, aga kuna õpetaja kasutas näitamiseks ka meie tainast, tegime kaks toodet. Iga toote jaoks läks vaja 250 g tainast, seega tegime igaüks 5 kaneelirulli ning ühe ministritsli:)

Kaneeli-kreemirulli jaoks pidi taigna rullima u 15 x 25 cm pikkuseks ristkülikuks. Katsime selle tunde järgi võikreemiga, mille peale läks vaniljekreem ning peale ohtralt kaneeli. Rullisime kokku ning lõikasime 5 juppi. Saba peitsin alla ära ning nüüd üks erinevus võrreldes sellega, kuidas Eestis tehakse. Tavaliselt Eesti kaneelisaiad on sellise mõnusad kohevad ja isuäratavad, keskelt kõrgeks kerkinud. Siin aga nii ei tehta ja vastupidi, et ta keskelt ei kerkiks, tuleb see näppudega sisse suruda ja natuke laiali venitada. Minu arust ei näe need üldse nii ahvatlevad välja... aga maitse oli ikka megamõnus!! Pärast küpsemist pidi jällegi selle suhkru-šokolaadi glasuuriga saiad ära katma.

Kanelsnegl, ühed parajad plönnid :D

Selle suhkruglasuuri all näevad juba isuäratavamad välja:)

Stritsli jaoks pidime taigna samasuureks rullima. Katsime samamoodi terve taigna ulatuses alguses võikreemi ja siis vaniljekreemiga ning panime peoga keskele šokolaadi. Keerasime taignaribad üksteise peale, asetasime vormi liitekoht all ning lõikasime kääridega sakid sisse ja tõmbasime laiali. Ja pärast küpsemist pidi jällegi selle lääge glasuuriga peale ära katma, ega need saiad ju ise üldse magusad pole.. :D

Mini-stritsel

Enne ahjuminekut

Enne glasuurimist

Pärast glasuurimist

Igaljuhul kui kõik oli tehtud, saime neid lõpuks ise maitsta ja ka kotiga omale kaasa tuppa pakkida.. Nii et päris tervislik päev jällegi! Kokkuvõtvalt ütleks, et kui alguses nägin, mis õli ja rasvaloigud küpsetusplaatidel olid, kadus isu ära (seda just siis pärmi-lehtaigna puhul). Samas aga neid süües oli küll suva, sest need olid nii mõnusalt krõbedad ja hästi kihistunud ja mõnusalt rasvase maitsega:D:D Raske on söömist lõpetada, isegi kell 11 õhtul..

Natuke muud juttu ka veel. Kuna meil nende leedukatega ikka on probleeme ja nad nädalavahetusel teiste toite varastasid, mõtles õpetaja "toredad" trikid välja, et me omavahel rohkem suhtleksime, et selliseid asju ei juhtuks. Nimelt ta jaotas meid kolmestesse gruppidesse, igas siis 2 leedukat ja vastavalt üks eestlane/soomlane. Ta andis meile pool tundi aega ning pidime siis rääkima endast, oma hobidest, elust, riigist jne ja pärast klassiees selle juttu ette kandma.. nagu lasteaias tõesti. Hiljem pidime veel sama grupiga Taani kohta asju uurima ja klassiees ette kandma. No mida ausalt.. tund pidigi olema taani traditsioonidest ja kultuurist, kuid kahjuks seda siis õieti ei saanudki, jälle :(. Ma ei tea kas see asi ikka vilja kannab, sest osad neid on ikka nii juhmid.. Mina sattusin õnneks kahe toreda leedu tüdrkuga kokku. Kusjuures leedu poisid olid ise ka öelnud, et mõned tüdrukud on nii ebameeldivad ja enesekesksed inimesed. Veel tahtis meid õpetaja tulevastes praktikumides suvaliselt tiimidesse panna, et me rohkem suhtleks.. See on aga päris raske, sest mõni neist ju peaagu et ei räägigi ingliskeelt. Pealegi meil on juba hästi toimiv tiim ja tahaks, et see nii jääkski:) Igaljuhul, eks siis näis, kas kogu sellest asjad oli kasu või ei:)

Järgmiste küpsetusjuttudeni siis! ;)

Martsipanist ja nädalavahetusest

Eelmisel reedel oli meil teemaks martsipan. Mõned meist olid kujukesi voolinud juba päris palju ja seega väga osavad, aga mina tegin sellist asja jällegi esmakordselt. Pidime tegema elevanti ja siis ise vastavalt soovile, mida tahtsime. Mina tegin veel karu, aga kuna aega jäi väheks siis jäi see mul veidi poolikuks ja tuli päris kole välja, jube suure ninaga ja üldse imelik:D. Õpetaja näitas ka, kuidas roose teha ning üritasin siis ka. Päris kaua läks aega, kui ikka tehtud sain selle, nii palju väikseid nüannse, mida peab jälgima. Aga mulle meeldis see nokitsemine ja oma elu esimese martsipanilille ja lehtedega jäin vist et peaagu rahule:)

Nädalavahetust ootasin väga, sest siis oli planeeritud Rootsiminek - külla oma kõige kauaaegsemale sõbrannale Katrinile:)). Igaljuhul oli supertore nädalavahetus. Sõime pikalt hommikust ja nautisime juttude kõrvale head hommikukohvi, jalutasime linnas ringi, kokkasime koos ja avasime ka glögihooaja, vaatasime sarju jne. Selliseid nädalavahetusi, kus saabki lihtsalt oma kallitega koos olla ja nautida, ilma et peaks kogu aeg kuhugi kiirustades tõttama või sada tööd järjekorras tegemist ootamas, võiks olla rohkem. Ja vahva oli ka see, et Lundis sadas ka esimene lumi maha! Mitte küll nii palju, nagu Roskildes, sest siin sadas lausa pool meetrit lund maha. Sellega seoses toimus siin paras kaos. Eleri ja Sveta plaanisid pühapäeval minna Kopenhaagenisse ja Blue Planetisse, aga sinna nad ei jõudnudki, sest rongide aegu muudeti nii palju ja osa neist ei sõitnudki. Nii et pühapäeva õhtul Rootsist tulles sai omajagu oodata ja koju seigelda. Jõudes CPH keskrongijaama, valitses seal üks paras kaos. Inimesi oli meeletult palju ja rong, kuhu mul minna oli vaja, hilines ikka päris palju ja seda aega lükati kogu aeg edasi. Õnneks olin koos Eleri ja Svetaga, nii et siis ei olnud tuju nii paha:) Rongi lükati pea 40 min edasi ja kui see lõpuks tuli, käis paras trügimine, et peale saada. Igaljuhul lõpuks jõudsime Roskildesse ja lootsime väga, et bussid ikka sõidavad, hommikul igaljuhul bussiliiklus ei toiminud. Pärast mõningast ootamist ja küsimist, et täna ei sõidagi Roskildes ükski buss, hakkasime siis jala koolipoole liikuma. Mööda autoteid, sest kõik jalakäiateed olid lumest lahtilükkamata.. Lõpuks ikka jõudsime kohale, kuid jalad olid ikka korralikult külmunud ja märjad. Tüdrukud olid väga hea lõhesupi teinud, nii et soojendavaks toiduks oli see küll super:) Igaljuhul toimus liikluses pühapäeval paras kaos ja loodame, et nii järske üllatusi loodusepoolt ei tule:) Kusjuures Kopenhaagenis ei olnud üldse lund sadanud!!

Isetehtud kevadrullid!!

Romantika =)

Jõulumaitsetega pisarakook :P

Esimene lumi - Kata köögiaknast:)

Ja lõpetuseks üks ülimalt õige mõte, mida me praegusel nutiajastul peaksime kõik rohkem tegema! ;)

Othello!

Oh seda praktikapäeva! Üks paras segasummasuvila. Teemaks olid taani kreemi- ja kihilised koogid, seega tegime ühte traditsioonilist Taani torti terve päev ja selle jaoks läks vaja umbes miljonit asja. :D Koogi nimeks on Othello cake, mis on oma nime saanud G. Verdi ooperi  Othello järgi. Mul jooksis küll igaljuhul juhe kokku vahepeal, mida ma tegema pean. Paras tempo oli peal ja kui arvestad, et pagarikojas jooksid pidevalt 23 õpilast ringi, siis oli ikka päris hull sebimine vahepeal.

Niisis, Othello tordi jaoks valmistasime järgmisi asju (osa tainaste kogused tulid väga suured, mida jäi üle, kreemi aga puudu, mida valmistasime jooksvalt juurde):

1. Biskviit (3 x kogus):

500 g mune (1500 g)
400 g suhkrut (1200g)
300 g jahu (900g)

Kaalusime munad ja suhkru, kaalutud jahu sõelusime. Üks ülisuur erinevus biskviidi valmistamisel siin võrreldes Eestiga on see, et mune ja suhkrut tuleb pliidi peal soojendada, enne kui neid vahustama hakata. Ja õpetaja Anette ütles, et see peaks olema rohkem kui käesoe, peaagu nii, et kõrvetad sõrme ära.. Noo ma ei tea, siis saaks sellest juba ju  munaputru. Ilmselt on see tingitud sellest, et nad peavad säilitama mune külmkapis. Igaljuhul meie grupist Marit soojendas mune ja kui olid käesoojad, panime katlasse ja masinasse vahustuma u 10 minutiks. Siis lisasime sõelutud jahu munavahule, kaalusime 600 g tainast igale plaadile ning silusime ühtlaseks. Küpsetasime 210 °C 7 minutit. Üldiselt küpsetataksegi neid 210 °C - 220°C juures 7-10minutit, olenevalt, palju plaate ahjus on jne. Edasi puistasime biskviitide peale suhkrut, panime üksteise peale ning viisimekülmkappi.

Küpsenud biskviidid

Nagu pildid näha, on minu meelest need biskviidid väga õhukesed, vajusid peale ahjust väljavõtmist kokku ja ei kerkinud üldse hästi. Äärepoolt meenutasid üldse rohkem küpsist. Me arvasime ühiselt, et mune oleks pidanud palju kauem vahustama, sest see tundus kuidagi liiga vedel, kuid õpetaja ütles, et no, that's perfect... No ju siis... :D






2. Cooked creme ehk keedukreem:

1000 g piima
100 g suhkrut
80 g maisijahu
6 munakollast
pool vaniljekauna

Segasime 3/4 piimast vaniljeseemnete ja suhkruga ning kuumutasime keemiseni, vahepeal segada ei tohtinud. Panime vaniljekauna ka maitse andmiseks potti. Ülejäänud piima segasime munakollaste ja maisijahuga. Valasime osa kuuma piima munakollase-jahu-piima segule vispeldades, siis valasime tagasi potti ning kuumutasime kuni hakkas kreem paksenema..Mida ei juhtunudki! :D Leedukas Teo segas meil seda, aga midagi läks totaalselt pekki, õpetaja ka tuli kogu aeg vaatas, aga ilmselt läks siis midagi ikkagi valesti, et välja ei tulnud. Lõpuks olid seal mingid klimbid sees ja ei jäänud muud üle, kui pidime selle ära viskama ja uuesti alustama. :D Teine kord tuli õnneks kõik välja ja see sai ikka ülimalt hea kreem! Õpetaja lohutas, et see on normaalne, et ei tule välja ja tehaksegi 2-3 korda uuesti enne kui välja tuleb, samamoodi biskviit taignaga.
Igaljuhul pidime ka siin omajagu temperatuure mõõtma, 3 korda. Seaduse järgi peavad taolised asjad maha jahtuma 65°C juurest 10°C-ini 3 tunniga. Seega pidime mõõtme kreemi temperatuuri hetk tenne seda, kui pliidilt ära võtsime, enne külmkappi minekut ja pärast külmkapist võtmist ja märkima üles, kaua selleks aega kulus. Et jahtumine toimuks kiiremini, panime kreemi suurele küpsetusplaadile õhukese kihina.

3. Macaroons ehk mandliküpsised:

1000g martsipani
2500g suhkrut
550g munavalget

Kaalusime martsipani ja suhkru katlasse ja töötlesime kasutades spaatlikonksu kuni mass oli ühtlaselt purune. Siis lisasime munavalge (kasutasime kõik ära). Mass pidi meenutama umbes kartulipudrutaolist konsistentsi. Pritsisime küpsetusplaadile küpsised ja küpsetasime 180 °C juures u 10 minutit, teisi plaaditäisi veidi rohkem, sest osad jäid veidi tooreks ja läksid katki.

Küpsised enne ahjuminekut

                                                                                  

Pekki läinud küpsised :D

Siit võib näha, et osad läksid ikka päris aiataha. Viga on selles, et küpsised on liiga tihedalt pritsitud ja ei ole arvestatud kerkimisruumi. Teiseks, küpsised pragunesid, sest olid veidi liiga vähe ahjus, oleks pidanud veel u 2  minutit küpsetama. Samas dogis allpool küpsenud plaadid olid kenasti küpsenud. 

Tegelikult peaksid need sellised välja nägema:)

Maitse oli neil jällegi ülimalt magus ja martsipanine, sest muust kui suhkrut nad ju ei koosne.. :D Aga ei imesta, Taanis on martsipan ikka põhi asi:)

4. Linse tart dough (liivatainas):

Kogused on muidugi jällegi väga suured ja tainast jäi palju järgi, ilmselt kasutame kunagi hiljem veel.

500 g tuhksuhkrut
1000 g kihistusmagariiini (kasutasime pool võid, et oleks parem maitse ja pool margariini)
1500 g nisujahu
3 muna

Kaalusime tuhksuhkru, jahu ja magariini katlasse ning töötlesime kuni mass hakkas segunema ja veidi kokku jääma. Siis lisasime munad ja lasime nii kaua masinal töödelda, kuni kõik oli segunenud. Kindlasti ei tohi seda üle segada, sest muidu ta muutub venivaks, seda ei saa vormida ja seega tuleb ära visata. Panime taigna toidukilesse ja asetasime külmkappi. Kui rahunenud ja maha jahtunud, pidime taigna rullima 3 mm paksuseks. Õpetaja näitas meie taignajupiga, kuidas seda rullimismasinaga teha. Siis pidime lõikama välja vormidega suurt ringi (igaühele meie grupist 1 ring) ning 30 väikest. Väikesed ringid küpsetati  180 °C juures u 5-7 min, suuri kauem.

 5. Kattemartsipan:

Sellega katsime tordi küljed. Meie seda tegema ei pidanud, vaid soomlaste grupp tegi topeltkogused, seega saime selle võrra lihtsama vaevaga. :)

1000g mandlimassi
1000g tuhksuhkrut (sõelutud)
200g glükoosisiirupit

Kõik koostisained tuli segada masina abil ühtlaseks tükkideta massiks u 10 minuti jooksul.

6. Maasikamarmelaad:

300 g külmutatud maasikaid
300 g suhkrut
1/2 dl vett

Kõik ained tuli kokku segada ja kuumutasime potis, kuni hakkas paksenenema. Siin pidime samamoodi temperatuure mõõtma, nagu keedukreemi puhul.

Siinkohal tahaks veel mainida, et moosi jaoks toodi meile eraldi külmutatud marjad ja õpetaja tõi oma lauale 2 karpi värskeid maasikaid kaunistamiseks. Aga too sama leedukas Ruta, keda eelmises postituses mainisin, oli nii tark ja tegi need ilusad värsked maasikad moosiks.. Paneb kohe ohkama ausalt.. :D

7. Suhkruglasuur:

Pidime tunde järgi segama tuhksuhkrut ja vett ja lisama veidi glükoosisiirupit venivuse andmiseks ja selleks, et oleks parem töödelda. Lisasime värvi andmiseks kakaopulbrit. Siis pidime seda soojendama, et glasuur muutub läikivaks ja jääks koogi peal isuäratavaks. See on koht, kus peab kiirelt tegutsema, sest kui see koogile panna ja liiga laua oodata, siis ta tahkub liiga kiiresti ära ja kui jõuab uuesti ära jahtuda, jääb pind tuhm.

8. Kreemid:

Täidise jaoks pidime vahustama hunnikuste viisi vahukoort. Suhkrut ei pannud üldse ja jumal tänatud, et ei pidanud panema, sest muidu oleks ikka väga lääge värk välja tulnud. Vanilje-keedukreemi segasime kokku umbes topeltkoguse vahukoorega. Oiii, kui hea see tuli.. Need ehtsad mustatäpilised vaniljeseemned annavad ikka maitsele nii palju juurde ja nendega õnneks ikka ei koonerdata ka! :)


Ja kõige olulisem osa, tordi kokkupanek:

1. Pidime võtma ümmarguse ringi, selle sisse panema läbipaistva plastikrõnga. Põhjaks läks suur liivataigna ring.
2. Määrisin peale õhukese kihi maasikamarmelaadi ning lisasin kilekotis purustatud mandliküpsiseid.
3. Pritsisin äärtesse vahukoort, keskele keedukreemi-vahukoore segu.
4. Siis lõikasime välja biskviitpõhjast 2 suurt ringi, asetasin ühe peale ning katsin samamoodi kreemidega, kuid moosi ja küpsiseid enam ei pannud. Kreemisegu tuli keskelt jätta veidikene kõrgem, selline lauge küngas.
5. Panin peale viimase biskviitringi. Sinna peale läks soojendatud suhkruglasuur, mille pidi spaatliga kiirelt laiali ajama. Edasi läksid tordid veidikeseks külma tahenema.
6. Vahepeal sai teha šokolaadist kaunistusi tordi jaoks. Kui pealmine glasuur oli tahenenud, mõõtsin taignalõikuriga ära tordi kõrguse ja lõikasin eelnevalt lahtirullitud martsipanist koogist 1 cm jagu pikema riba. Katsin tordi küljed marstipaniga.
7.Viimaseks tuli martsipani ääred ühtlaste vahedega kokku näpistada ja pristkotiga äärtesse vahukoort pritsida.

Originaal Othello tordis ei tohi millegi muuga kaunistada, vaid ainult vahukoorega ääres. Kui siis asja tuunida, tohib panna vahukoore äärtele kaunistusi, kuid mitte tordi keskele. Igaljuhul, minu oma nägi siis lõpuks selline välja:

Kindlasti vajab see veel harjutamist, kuid esimese korra kohta nii palju uusi asju tehes, arvan, et võib endaga rahule jääda küll.
Siiski hakkas mul veidi martispaniümbris lainetama, vist sellepärast, et ei pristinud äärtesse piisavalt kreemi ja seega polnud martsipanil millegi külge hakata. Näpistamine läks mul ka kahtlaselt. :D  Ja seda vahukoore äärt pritsisin ka esimest korda ja seda tahaks veel palju harjutama, õpetaja oma oli ikka minu omaga võrreldes superilus! :)

Kohe neid maitsta ei saanud, ei saa ju sellist asja tuppa võtta. :D Küll aga saime jällegi õhtusöögi ajal neid sööklas. Ja oh sa säde, kus nendele joosti tormi ja oli lausa järjekord! Selliseid tore pakutakse sööklas harva ja huvi oli meie tortide vastu ikka väga suur. Üks tüüp võttis lihtsalt terve tordi ja kõndis minema. :D Maitse aga väga meeldis mulle. Kreemi ja täidist oli ohtralt, oli pehmust, mahlasust. Kuigi me Eestis küpsetame paksemaid biskviite ja immutame ka neid. Ja väga hea, et vahukoor maitsestamata oli, muidu oleks suutnud ainult 2 ampsu vist süüa.. :D Ja no, oleks see minu teha, paneks ma sinna ainult keedukreemi, sest see oli ikka üle prahi (kui nüüd ausalt tunnistan, siis tegime Sigridiga seda, mida kunagi teha ei tohiks- läksime nurga taha ja pistsime sealt vaniljekreemi kausist pintlisse kõik jäägid, aga panime kohe kausi pessu ja pesime käed ka ära, nii et ma loodan, et õpetaja Anneli väga ei pahanda!).

Veel tegime väikseid kooke - medaljone:

Sinna läks väike liivataignaring, keskele väike moositäpp, äärtesse vahukoor ning keskele keedukreem. Pealmiseks kihiks läks teine ring ning siis kaunistasime sarnaselt suure tordiga.

Neid pakuti meile õhtuse tee-kohvi kõrvale, päris raske oli vastu panna peale trenni tegemist, aga pidasin isegi vastu kenasti:)

Natuke vingumist ja saiateost

Ma arvan, et siiani mu jutust on tundunud, et kõik oleks siin justukui superhästi ja toredasti. Tegelikult annab  eestlase kombel ikka päris palju vinguda. Nimelt näiteks selle üle, et meie tunniplaani ja programmi väga uskuda ei saa, sest mitmete tundide ja praktikate ajal kas teeme nende asemel mingit muud jura või jäävad üldse ära ja ei teegi. Näiteks kalkulatsiooni tunni asemel jagati meile T-särke ja pidime arutama retsepte, mida teeme ja müüme 4. detsembril. See on päev, mil kõik rahvused teevad oma riigile traditsioonilisi küpsetisi. Õpetaja Anette jutt muutub lausa 10 minutiga - kuna sinna on palju aega, ütles ta, et peame järgmise nädala lõpuks ära saatma talle poenimekirja asjadest, mida meil vaja läheb. Siis aga juba selle nädala lõpuks. Ja siis ütles üldse, et teil on u tund aega aega ja ma tahan siis seda juba saada..
Lisaks peame tegema raporti siinsete tegemiste kohta. Minu mõte on see, et kuna me oleme nii vähe olnud, pole väga millestki kirjutada, et pigem teeks lõpus, aga siis pidime ka eile seda tegema ja kalkulatsioonist polnud enam juttugi.. Teisipäeval pidi olema leivateooria ja praktika, kuid mida ei olnud, oli teooria, õpetaja haigestumise tõttu. Sellel ajal pidime tegema reklaamplakatit 4. detsembri jaoks ja jällegi seda pagana raportit. Ja muide, leedukate kohta - üks ilgelt vastik rahvus on, ausalt! Meie eestlased ja soomlased vahetasime hommikul kenasti riided, et minna pagariklassi, sest saime aru, et teooria toimub samas kohas, kus praktika. Ootame siis kõik kenasti, ise ka juba mõeldes, et nii kahtlane, et ühtegi leedukat ei ole. Ja siis lõpuks öeldakse, et me oleme jumala vales kohas. Tegelikult pidi teooria olema hoopis teises klassis, ja õpetaja oli öelnud seda ühele leedukale Teole, kes muidu tundus tore, aga ta lihtsalt unustas meile ja soomlastele edasi öelda.. Kõik need 15 leedukad lihtsalt "unustasid" meid teavitada. Mis siis ikka, vahetame jälle riided tagasi ja lähme sinna õigesse kohta. Lisaks on üks tüdruk ikka eriti ülbe. Pühapäeval, kui CPH-s ekskursioonil käisime, jalutasime Sigridiga rahulikult kõrvuti, siis see leedukas Ruta lihtsalt lampi otsustas trügida ja togis Sigridit, et mööda saada. Üks päev, kui tund hakkas ja Marit oli oma laua juurde jõudnud ja tahtis tooli võtta, et sinna istuda, tõmbas see sama tsikk lihtsalt julmalt tooli nina alt ära... Nagu.. päriselt või? Ja siis nad lihtsalt unustavad meile öelda, kui mingi muudatus on.. yeah right!
No ja siis lisaks hosteli poole pealt saime aru, et koristajad käiad teisipäeviti ja kolmapäeviti. Aga kui esmaspäeval lõuna ajal oma tuppa pidme korra  minema, nägime, et ohhoo, möllavad seal mõnuga. Ja kõik uksed ja aknad olid pärani lahti, ja päris kaua, niimoodi, et mitte kedagi seal ei olnud. Ja kõik meie väärtuslikud asjad on ju seal, väga vabalt võib keegi asjad ju pätsa panna. Ja siis selgus veel, et meie laest tilgub vett ja pidime kolima :D Nii et päev oli jälle rohkem sisustatud, asjade kokku ja lahtipakkimisega. :D

Igaljuhul, oma leivateooriat me ei saanud, aga too rõõmus õpetaja Christina tuli  aitas hädast välja ja õpetas siis meile kahte sorti Taani leiva, st meie mõistes pigem saia tegemist. Tore, et just tema asendama tuli, ta on nagu väike päike! :)

Esimesena tegime tavalist valget saia, retsept on järgmine (tegime seekord topeltkodugused):

1000 g vett
75g pärmi
20g suhkrut
1,8 kg nisujahu
74 g margariini/võid

Siin Taanis käib pärmitaigna valmistamine hoopis teisiti, kui me kõik kodus oleme harjunud tegema. Käib üks pidev mõõtmine ja temperatuuride arvutamine. Kaalusime välja kõik toorained. Esmalt lisasime katlasse sooja vee, murendasime pärmi, siis lisasime jahu, suhkru ning margariini. 
Väga oluline on see, et taigna temperatuur PEAB olema 27°C. Seega kuidas teada, kui sooja vee peab lisama? Esmalt peab kraadima ära jahu temperatuuri. Jahu temperaruut oli 19 °C. Arvutuskäik iseenesest on lihtne: soovitud taigna temperatuur korrutatakse kahega ja liidetakse maha jahu temperatuur. 
Ehk siis:2 x 27°C = 54 - 19°C= 35°C.  Ja et saada kohe õige temperatuuriga vesi, on selleks vastav masin, kust seda võtta. Mina seda õnneks võtma ei pidanud, sest õpetaja vajutas liiga palju nuppe seal korraga ja ma ei saanud midagi aru, kuidas ma selle vee sealt kätte peaks saama. :D  Selle ülesande andis Sigrid sujuvalt leedukale Teole. Igaljuhul tainast töötlesime masinaga u 5 minutit, kuni see oli kenasti elastne ja lõi katla seintest lahti. Edasi läks tainas kile alla käärima 15 minutiks. Siis kaalusime 500 g pätsid, vormisime ümaraks ja asetasime veel 15min. kile alla. Edasi näitas Christina meile Taani saiade rullimistehnikat ning üritasime samamoodi neid siis  teha. Vajab veel harjutamist!! Katsime pealisinna eelnevalt märja lapiga niisutades seemetega. Siis läksid kerkekappi u 20-30 minutiks kerkima. Viimasena enne ahjuminekut tegime veel erinevaid sisselõikeid saiadele. Siis läksid ahju küpsema u 25 minutiks. Praktiliselt kõiki saiu küpsetatakse siin järgnevalt:
250°C kraadi, siis alandaakse 220°C-230°C peale, aur oli 20 sek.

Veel mõned tähelepanekud: 
*Ideaalne taigna temp. on 25-30 °C.
*Kerkekapi temp. peab olema 38 °C.
*Niiskus 80-85%. Kindlasti ei tohiks alla 70% olla, siis ei kerku tainas hästi. Üle 90% ka ei tohiks siis hakkab liiga kiiresti kerkima ning suure niiskuse tõttu tekib vesi, mis rikub tooted ära. 






Teiseks valmistasime walnut bread'i ehk kreeka pähklitega saia:

1600 g petti (me pidime kasutama 500 g ja ülejäänu asendasime veega)
600 g vett, seega tegelikult 1700 g
150 g pärmi
60 g soola
200g hakitud kreekapähkleid
3550 g Itaalia tüüpi 00 nisujahu

Valmistamine käis sarnaselt eelmisega. Taigna temperatuur pidi olema samuit 27 °C, kuid seekord jahu temp. oli 20 °C, seega vee  temp. pidime võtma 34°C. Pett läks külmalt taignasse. Esmalt lisasime katlasse vee, siis peti, lahustasime pärmi, edasi jahu ja soola. Töötlesime u 5 minutit masinaga ning lisasime viimasel hetkel hakitud pähklid. Panime kile alla 30 minutiks kerkima. Sarnaselt teisega kaalusime 500 g jupid, vormisime ümaraks ning jätsime kerkima. Need jäidki sellise ümara kujuga saiad, kerkisid samuti samade temperatuuridega nagu valge sai.

Ikka ilgelt palju tainast:D

Kreekapähkli sai enne pealt vormimist

Veel üks oluline asi pärmitaigna puhul - kui te näete kuskil pärmitaignaretsepti, kus on kirjas, et segage pärm suhkruga, siis ärge jumala eest seda tehke! Soolaga ei tohi ka pärm kokku puutuda otse. Christina tegi meile selle nüüd puust ja punaseks selgeks, tehes lihtsat katset, kus ühele paberile pani pärmi peale suhkru, teisele soola. Suhkrut ei tohi pärmiga sellepärast kokku panna, et seened hakkavd kohe seda toiduks kasutama ja käärimine/kerkimine hakkab liiga kiiresti toimuma, aga see ei tohiks veel taigna segamise käigus juhtuda. Kui sool panna otse pärmi sisse, siis mõne aja pärast muutub see täiesti vesiseks vedelikuks ja sõna otseses mõttes tapaba pärmi ära. Kui sinna hakata nüüd jahu lisama, siis kindlasti ei ole võimalik enam sellest kerkivat pärmitainast saada.  Nii et ärge sedasi tehke! :)

Ahjusoojad nunnukesed..

Üldiselt saime õpetaja sõnul vist päris hästi hakkama, aga paljudel saiadel olid nö koledad tagumikud, ehk siis need otsad olid natuke pahasti rullitud ja nägin naljakad välja küll:D. Aga mis seal ikka, ega maitse ju ei muutu! Neid saiu me kahjuks ei saanud kohe maitsta, kuid pakuti õhtusöögile kõrvale sööklas. Ja peab ütlema, et äraütlemata head olid, lihtsalt võiga. Äärmiselt krõbe kate, seest aga udupehme, kerge, kohev ja väikse poorsusega. See kreeka pähkli sai oli kuidagi erilist mõnus, ja see italian 00 tüüpi jahu on hoopis teistsugune, sai jäi kuidagi halli värviga, võrreldes teise valge saiaga. Veel saime maitsta leiba, mis oli äärmiselt seemneterohke ja mõnusalt niiske ja pehme. Leiba said valmistada mingid muud pagariõpilased. Täitsa tore, et siin saab ja müüakse ka poodides tumedat leiba, nagu meile omane - nii et tulegi nii kange musta leiva igatsus peale! :)

Õpetaja kiitis just seda päevalilleseemnetega saia, olevat hästi välja kukkunud, ja see oli meie tiimi tehtud! :)