Kohe saab koju!!

Neljapäeval oli meil hindamine, kus pidime tegema esitluse siinsest praktikast ja samuti rääkis õpetaja Anette meile meie hinnetest ja miks me just selliseid saime ning saime tagasisidet oma raportile, mille kirjutama pidime. Hnnet just A-d ei saanud, aga ega see ka kõige olulisem pole. Tegelikult on natuke kurb ja kahju sellest, et õpetaja jaoks jäime, meie neli eestlast kuidagi märkamatuks :( Just sellepärast, et tema arust ei küsinud me väga palju asju ta käest, ei kutsunud vaatama oma töid jne, kuid saime hästi hakkama ja ajasime kogu aeg vaikselt oma rida. Soomlased jäid talle meelde sellega, et nad pidevalt vingusid millegi üle, ning leedukat - nendega oli pidevalt üks jama jama otsa ja seega läks õpetajal aur nende peale. Tegelikult on väga kahju, et selleks et silma jääda, peab kas õpetaja küljes rippuma ja talle pinda käima, vinguma või mingit rumalust korda saata?! Kokkuvõttes aga see hinne ei olegi oluline, sest ma tean, et mina ise olen siit väga palju saanud ja õppinud, ning see ongi kõige tähtsam! :) Tegelt õps ütles, et ta hakkas meid viimasel nädalal rohkem nägema, ja seda oli ka tunda, ta leidis aega ka meie jaoks. Ja ütles hiljem veel, et järgmine aasta teeb ta teistmoodi, esiteks ei luba ta nii paljudel õpilastel tulla, sest 23 on ikka liiga palju ja teisalt paneb ta hinde arvestades ka Rasmuse arvamust, mis oleks õiglane. Rasmus olevat meid näinud ja märganud meid rohkem, näinud meie oskusi ja  tahet asju teha. Mulle üldsegi tundub, et tema kuidagi haldas seda suurt gruppi rohkem ja jõudis kõigiga rohkem tegeleda, mis siis et meil temaga palju vähem tunde oli.

Igaljuhul, pärast hindamist olime tublid ja jalutasime päris pikalt Sigridiga, oma 8 km, pärast õhtul veel tegime trenni ka. :) Käisime Vikingu muuseumis (meile anti koolist tasuta pääsmed) ja kolasime natuke kaubandukeskuses.

Need on siis taastatud viikingilaevad (nii palju kui neid osi järgi oli), mille kokkupanekule kulus lausa 25 aastat.

Reedel ootas meid siis pidulik lõpu brunch ja sertifikaatide kätteandmine. Kuna olime eelnevalt toidud valmis teinud, siis pidime need ise üles soojendama. Laua katmine ja muu selline jäi seekord lihunikkude ülesandeks. Meid aga ootas praktikumis üks vahva üllatus - kui teised pidid kõik siis toite soojendama, siis meile andis Anette erilise ülesande - valmistada pulmatort! Alguses tundus päris kreisi, sest aega oli 2 tundi. Ta tahtis üllata ühte IT tüdrukut, kes siin töötab ja äsja abiellus. Kõik teised olid ammu ära läinud ja me tegime seal pagarikojas seda oma pool päeva. Kõik peaks ju ideaalne välja nägema, esimest korda tehes on see ikka eriti aeganõudev. Lisaks pidime tegema ühe šokolaadikreemi sinna vahele, mille suutsime 3 korda tuksi keerata! Harjutamine teeb meistriks või kuidas see nüüd oligi.. :D Igaljuhul väikeste vigadega, aga siiski, jäin mina küll väga rahule meie tehtud tordiga :) Siis viisime selle koos sellel naisele üle ja ta oli niii õnnelik ja ülimalt üllatunud, kallistas ja tänas meid! :) Tore teha on ikka supervahva  - saab kellegi õnnelikuks teha! :) Ja õpetaja andiski selle ülesande meile just sellepärast, et saaks meid viimasel päeval rohkem näha ja tundma õppida ja oma oskused proovile panna.

Meie päris esimene pulmatordikatsetus :)

Reedel õhtul käisin ka veel Kopenhaagenis Katriniga kokku saamas. Me ei pidanud rohkem enam nägema (kiired elud juu!), kuid ta eelmisel õhtul teatas mulle, et ikka väga tahaks veel mind näha. Leidsimegi kesklinnas ühe täitsa normaalse hinnaklassiga (Taani kohta) toidukoha, kus vahetasime uudiseid, naersime, sõime, nautisime mõned klaasid veini ja veetsime ühe vahva õhtu! See, et ma Katat veel korra nägin, muutis selle Taani lõpuaja väga palju paremaks! :) Jõudsin alles 1 paiku öösel ühikasse tagais, nii et täitsa pikalt venis. :) Muideks naljakas oli see, et öine rong oli puupüsti rahvast täis, pidin terve tee vahekäigus püsti seisma ja sealgi hakkas juba kitsaks minema. Poleks arvanud, et nii palju sõitjaid sellisel ajal on:)

Jeei, sertifikaadid käes!

Hahahhaa :D Eleri pildistas ja ütles, et noh, poseerige nüüd. Nagu pildilt näha, võttsi Sigrid asja vägagi tõsiselt! :D:D

Nüüd ei olegi enam palju jäänud.. Vaja veel asjad pakkida, siis on juba hommik ja saab kodu poole teele asuda! See viis nädalat on siin möödunud ikka ülimalt kiiresti ja tegelikult ka täitsa kahju, et see kõik siin läbi on. Igaljuhul olen siin tohutult õppinud ja olen ülimalt õnnelik, et mul avanes selline võimalus siia tulla! Aga koju on ka ikka juba hea tulla!

Tsauu ja nüüd näeme juba laivis!